Õigupoolest algab selle mõju juba 23.04 südaööst.
Aeg hakkab tugevalt raputama võltsfassaade.
Vegan, kes teeskleb veganlust. Abieluinimesed, kes teesklevad, et abielu on nende jaoks.
Lapsevanemad, kes teesklevad, et emadus/isadus on nende jaoks.
Ohvrid, kes teesklevad, et on olnud ohvrid.
Jne.
Need inimesed on kõik olemas, meie keskel, olles seni üsna veenvalt oma rolli kandnud. Uhkusega ja üleolevusega, arvates, et on osavad.
Viimased kuud aga on nende osavust rappinud, argipäevaga, kus pole teiste eest kuhugi põgeneda.
Kuud, mis on sundinud inimesi kitsastes ringides koos olema, mis omakorda on hakanud armutult võltsfassaade lammutama.
Toimuma hakkab jõulisi, väga jõulisi muutusi.
Keegi teeb neid teadlikult, keegi häda sunnil ja keegi selle sunnil, et tahab elada – päriselt ja naudinguga.
Meil kõigil on siin elus oma hingesugulased, aga vahel me ei julge neid ära tunda või enesele tunnistada, sest see eeldaks seni vales elamise tunnistamist.
Nüüd aga me tunneme, et ilma sugulashingeta enam ei jaksa ja ei taha.
Selline äratundmine toobki kaasa pikaajaliste sündmuste jada, mis muudab inimesi, perekondi, ettevõtteid ja lõpuks riikegi.
Esiti tundub meile, et parimaid palasid jätkub ainult valitutele, aga tuleb pisut kannatlik olla, viljad alles tärkavad ja magusat elu jätkub kõigile, kes selleks natukenegi ise vaeva näevad.
Kujutlege pilti, nagu stseeni filmist, kus vana mees nokitseb oma aias või töötoas. Rahulikult, kiirustamata, ilmselge rahulolu ja naudinguga. Sätib iga viimastki detaili, tal ei ole kiire, ta ei ole rabe ega närviline. Ta naudib hetke just siin ja praegu. Väljas paistab päike, mis helkleb selle vana mehe juustes, tehes hõbehallid juuksed justkui vetevanalikult salapäraseks. Meest vaatab heldinud pilgul eemalt vana naine, kes on seda meest terve oma elu armastanud – tingimusteta ja isetult.
Vot samasuguse heldimusega vaatame me varsti paljud omaenda elu ja lähedaseid, sest me oleme ära õppinud lihtsa tõe: õnn on meie enda teha ja sättida.
Õnn on elada selles samas hetkes, tundes, hingates, kuulates ja vaadates.
Õnn on näha enda ümber enda moodi nägevaid-mõtlevaid inimesi.
Õnn on ilusti kaetud laud hea toiduga.
Õnn on mugavad kingad ja jalgrattasõit, ujumine ja kallite kallistamine.
Õnn on merekallast pidi tunde jalutamine, koera mängu naudinguga jälgimine.
Õnn on olla terve/tervenemas ja tänada elu ilusate hetkede eest.
Kui keegi ütleb teile, et see ei ole õnn, mida teie selleks peate, siis on arukas eemalduda, igaveseks.
Number 23 on see, mida kohtate selle kuu jooksul seal, kus ja mis on oluline, tähenduslik, saatuslik.
Olgu ta teile teejuhiks.