Selliseid nädalaid, nagu täna öösel algavad… enamikel meist selliseid rohkem selle eluaja jooksul ei tule.
See kirkus, selgus, äratundmine, kindel tunne ja veendumus – ja nii mõnigi kogeb seda kõike vaid loetud minutite jooksul.
Lähinädalad mööduvad peamiselt hingesugula(u)se äratundmise tähe all.
See on justkui hetk, kus kaua virvendanud sogane vesi muutub korraga säravselgeks ja peegelpildist näete korraga nii selgelt kõike… mida vaja… keda vaja.
Seda, kes on teie seljataga olnud kogu aja, teid valvates ja hoides. Seda, kes on teid suunanud ja juhendanud.
Näete ka seda, mis on teile tõeliselt oluline, see eristub kõigest muust nii selgelt nüüd, nagu oleks sellele suur punane ring ümber tõmmatud.
Olgu selleks siis töö, elukoht või õpingud, aga ära te selle tunnete, mida aastaid-aastaid otsinud olete.
Nii mõnigi meie hulgast võib sõna otseses mõttes šoki saada, tundes ühe hetkel enda sees nii selget äratundmist – teda ma armastan, tema on minu hingesugulane.
Sellised äratundmisi võib ette tulla nii abieludes, mis pikki aastaid juba kestnud, kui ka pikaajalistes sõprussuhetes. Mida kauem hingesugulast tuntud on, seda võimsam torm inimese sees tõuseb, torm, mis niidab jalust just mehi, kel alul raskem toime tulla, selle tohutu mölluga enese sees.
Jaanuar justkui suurpuhastaks meie hinge, kraamides sealt kokku kõik vana ja tarbetu ja jättes vaid vaid puhta, värske ruumi, kuhu mahub kõik uus ja hää!
Rohkemat ma selle kuu kohta öelda ei tahakski, soovin vaid, et nautige, ärge kohkuge ega põgenege.
Võtke see uus vastu, võtke see omaks ja enda sisse – hingesugulase äratundmine on tunne, millele võrdset ei ole, sedavõrd kordumatu ja ainulaadne on see kõik!
