Sellist sõnumit saan ma kirjutada ilmselt elu jooksul vaid loetud korrad.
27.11 kell 11.11 eesti aja järgi algab soovide soovimise aeg. Just selline aeg, nagu muinasjutus kirjeldatud, et kohtud kuldkalaga ja soovid oma kolm soovi.
Erinevus on ainult soovide arvus – see nimelt ei ole piiratud.
Kellel esiti seda raske uskuda (mis on igati loogiline), siis võtke seda kõike mänguliselt, et mis ikka halba juhtuda saab, kui ma muinasjuttu lugedes sellega kaasa lähen ja seda endale elavalt ette kujutan.
Nii et kujutagegi endale ette, et kolmapäeva ennelõunal kohtute kellegagi, kes tekitab teis teistmoodi tunde. Jutustate, räägite asjalikku juttu, võib-olla isegi vaidlete, ent sellegipoolest tunnete südames, et oleksite justkui imepehme ja sooja paituse saanud, sellise, mis sooja joana mööda keha laiali valgub.
Või siis toimub see kohtumine hoopis reede südaööl, või neljapäeva varahommikul… või hoopis laupäeva pealelõunal?
Neid kohtumisi tuleb… see on kindel. Need on kirjeldamatult ilusad, puudutavad, ülendavad, kõrvust tõstvad, inspireerivad, tagant tõukavad, sügavuti mõtlema panevad.
Need tõmbavad sügavast august välja ka need, kellede puhul me enam ei uskunud, et nad elule tagasi tulevad, olgu siis tegu haiguste, sõltuvuste või musta masendusega. Vahel kingitakse meile teine võimalus ka siis, kui me seda enam ise soovida ei jaksa.
Pered saavad tagasi kaotsi läinud emad ja isad, kadunud tütred ja pojad.
Taevased jõud teevad sel kuul nii võimsaid liigutusi, et see tundub tohutu avansina meile, kes me võib-olla ei oska esiti seda korralikult hinnatagi. Õnneks näevad nemad meist kaugemale ette, nähes meie tänupisaraid, tänupalveid, tänukallistusi, tänusosinaid ja -hüüatusi. See päev, kui me ühiselt igast maailma nurgast aitäh ütleme, saab olema üks ilus päev…
Sel külmal detsembrikuul, kui inimlikul soojusel on hoopis suurem tähendus, kui kuumal juulikuul, me hakkame aimama, et meile on antud piiritult võimalusi siin elus. Me hakkame mõistma, et kõik müürid on ainult meie peades. Me istume laua taha ja proovime joonistada ja joonestada, me proovime kududa ja puidust autot nokitseda. Registreerime ennast kursustele ja tantsutrennidesse, ostame tervisekeskuse kuukaardi ja alustame tervislikku toitumist. Otsustame astuda lennukooli ja sõita aastaks Aafrikasse.
Tehes seda kõike enda elus esimest korda- see on tundunud siiani kättesaamatu, võimatu või mõttetu.
Keegi tõstab igaveseks pudeli kõrvale, keegi kustutab viimase sigareti, keegi paneb süstla kõrvale ja keegi viskab tabletid prügikasti.
Keegi loobub igaveseks ohvrirollist, keegi jätab igaveseks rusikas käe tõstmata ja keegi mõistab, kui äge inimene ta tegelikult on.
Me justkui ärkame mingist sudusest unest, nähes selgelt, kuuldes teravalt ja mõistes täie selgusega.
Ja see kõik saab alguse sellest ühest põgusast kohtumisest…
Te mõtlete sellele tagantjärele veel pikki aastaid. Kes ta oli?
Ta ütles seda, mida teil oli sellel hetkel nii hädasti vaja kuulda ja sealt kõik hargnema hakkas….
Kandke seda inimest enda südames alati, tema on üks teie kaitseinglitest, isegi siis, kui ta seda ise ei tea veel…
Kujutlege kaetud lauda, kus on teie lemmiktoidud. Seisate seal ees ja mõtlete, millest alustada, mida proovida, mille järgi kõige rohkem on isu.
Detsember on nagu see laud, mis on kaetud teie unistuste ja soovidega. Te peate vaid valima ja soovima…
Palun, ma soovin, et ma leiaksin tee tagasi oma pere juurde. Palun, ma soovin, et ma saaksin sõltuvusest vabaks. Palun, ma soovin, et oskaksin teha seda ja seda. Palun, ma soovin, et jaksaksin teha seda ja seda. Palun, ma soovin, et säraksin rahuolust. Palun, ma soovin, et julgeksin astuda selle ja selle sammu.
Palun, ma soovin, et oleksin terve.
Palun, ma soovin…
Palun kasutage neid võimalusi ja olge avatud!
